Hallhaigur

lad. Ardea cinerea L.
ingl. Grey Heron

Rahvapäraseid nimesid: kalakurg, kalakull, kalakaur, haiber, aiver, haigri, krääks

Staatus Eestis

Haudelind, ebaregulaarne talvituja.

Välimus

Suur tugeva kehaga haigur, peamiselt halli üla- ja hallikasvalge alapoolega. Eristub sookurest lennu ajal kõverasse tõmmatud kaela poolest. Nokk sirge ja tugev, hallikaskollane, jooksmed hallikaskollased või hallid. Tiivad pealt kahevärvilised: hallid mustade hoosulgede ja laba-kattesulgedega, tiivanukil kaks heledat laiku. Vanalinnu laup, kiirdi ja peaküljed on valged, kiiruküljed ja kukal mustad, külgkael hele-hallikasvalge valge pikitriibuga, kuklal pikk kitsas must tutt. Noorlinnu laup ja kiird on hallid, kukal hallikasmust lühikese tutiga, pea ja kaelaküljed hallid, kaela keskosa kreemikas.

Suurus

Kehapikkus 84-102 cm, tiibade siruulatus 155-175 cm, kehakaal 930-1150 grammi.

Sarnased liigid

Hüüp, sookurg.

Levik

Levinud peamiselt Palearktikas, kuid lokaalselt ka Põhja-Aafrikas, Indias ja Sri-Lankal. Euroopas on liik levinud peamiselt Lääne- ja Loode-Euroopas, ka Balti riikides, kuid näiteks Soomes hallhaigur pesitsejana puudub. Leviala põhjaosas rändlind, areaali lõunapoolsetes osades hulgulind. Eestis pesitsevad hallhaigrud talvituvad Läänemere lõunaosast Vahemeremaadeni, märkimisväärne osa rändab ka Aafrikasse.

Arvukus

Eestis pesitseb 2000-3000 haudepaari.

Esinemisaeg

Eestisse saabub märtsi lõpul-aprilli algul. Lahkumine algab augustis ja kestab oktoobri lõpuni. Harva võib mõni jääda Eestisse talveks.

Toit

Sööb peamiselt prügikalu, samuti putukaid, vähke, konni, kulleseid, sisalikke, madusid, närilisi jm.

Elupaik

Hallhaigur on üle Eesti levinud, kuid pesitsejana suhteliselt lokaalse iseloomuga liik, kelle peamised pesitsusalad asuvad Lõuna-, Kesk- ja Ida-Eesti metsades veekogude läheduses.

 Pesitsemine

Pesitsevad kolooniates. Pesad, mida võib kolooniast leida 5-300, ehitatakse valdavalt kuuskedele, kuid ka mändidele või haabadele. Pesa on kohev, läbipaistev, tipuga alla pööratud koonuse kujuline, koosneb kuivanud okstest ja on vooderdatud kõrte ja oksaraagudega. Pesa kõrgus on pea 60 cm ja läbimõõt 80 cm. Märtsis-aprillis muneb haigruema 3-6 rohekassinist muna. Hauvad mõlemad vanemad keskmiselt 26 päeva, misjärel kooruvad munadest abitud pojad, kes alles poole kuu möödudes suudavad jalule tõusta. Poegade eest hoolitsevad mõlemad vanemad. Noorlinnud saavad lennuvõimelisteks 55 päeva vanuselt ja suguküpseks 2 aastaselt.

Ohustatus ja kaitse

Hallhaigur ei kuulu looduskaitse alla. Noori poegi ohustab järsk temperatuurilangus ja pikk sajuperiood.

Levik ja arvukus Läänemaal

Hallhaigur on Läänemaal tavaline läbirändaja ning lokaalselt levinud haudelind. Neid linde võib näha Läänemaal kõikjal veekogude ääres. Kõige enam tegutseb neid siiski Matsalu ja Haapsalu lahel, kus kümned linnud toitumas käivad. Toituvaid hallhaigruid on hea vaadelda Matsalu lahe ääres või Silma looduskaitsealal asuvatest linnuvaatlustornidest.

Läänemaal – Laikmaa majamuuseumi lähistel asub ka Eesti suurim hallhaigru pesitsuskoloonia, kus pesitseb umbes 300 paari. Hallhaigru pesitsuskolooniat saab näha ka Matsalu mõisapargis.