Jõgitiir

lad. Sterna hirundo L.
ingl. Common Tern

Rahvapäraseid nimesid: meripääsuke, veepääsuke, merehunt, merepolitsei, tiir, meretiir, liivatiir, kalatiir, tiirus, tiiras, tiirataja, tiirakas, tiilgas, viir, viires, kira, kiir, kirr, tirr, kirnääks, väike kajakas, viirkajakas, pritskajakas

Staatus Eestis

Haudelind, läbirändaja.

Välimus

Väga sarnane randtiiruga. Jõgitiirul on pikem nokk, pikemad jalad, pea ja kael ning pisut laiemad tiivad. Suvel nokk oranžpunane musta tipuga, alapool helehall, enamasti selge kontrastita valge põse suhtes, sabasuled ei ulatu tiivaotstest tahapoole, laba-hoosuled altpoolt valged, tiiva tagaserv laialt või hajusalt tumedam. Talvel laup ja alapool valged, tiiva küünraosa eesserv tume, nokk üleni must.

Suurus

Kehapikkus 34-37 cm (sh sabasuled 5-8 cm), tiibade siruulatus 70-80 cm, kehakaal 100-145 grammi.

Sarnased liigid

Randtiir.

Levik

Põhjapoolkeral laialt levinud igasuguste veekogude juures. Levikualasse kuuluvad kõik rannikualad ja väikesaared, tundravööndist subtroopiliste aladeni. Euroopast võib jõgitiiru leida Skandinaavia põhjaosast Vahemere rannikuni ning läänest Euraasia mandri idaosani. Eestis levinud põhiliselt väikesaartel, kuid võib kohata ka sisemaal.

Arvukus

Eestis pesitseb 5000-7000 haudepaari.

Esinemisaeg

Saabub Eestisse aprillikuu jooksul. Et jõgitiir hoiab esialgu mere lähedusse, jõuab ta sisemaale tunduvalt hiljem, nii maipühade paiku. Lahkuvad varakult, sügisene äralend ja läbiränne algab juba juuli lõpus ning kestab terve augusti, viimased lahkuvad valdavalt septembri esimesel poolel.

Toit

Peamiselt loomtoiduline. Peale kalade, limuste ja putukate sööb ka vähke ja usse. Poegadele viib peamiselt selgrootuid ja väikesed kalu. Teistest sagedamini esineb toiduparasitismi: haarab kala liigikaaslase noka vahelt. Selleks peab kalapüüdmisest nõrkenud linnule tegema kiire sööstva rünnaku. See õnnestub 10% juhtudest, aga võtab nii palju energiat, et tasub vaid suurte kalade puhul ja siis kui sombuse või vihmase ilma tõttu on kalapüüdmine raskendatud.

Elupaik

Mere- ja sisevete ääres, eriti saartel.

Pesitsemine

Pesa ehitab saartele või jõe-järve kaldale lopsakama taimestiku varju, ära ei põlga ta ka puude ja põõsastega asustatud kohti. Pesitseb koloniaalselt, pesade vahekaugus on harilikult kolm meetrit. Taimedega vooderdatud pinnaselohku munetakse 3 muna. Haudumine algab nagu teistelgi tiirudel pärast esimese muna munemist ja kestab 18-23 päeva. Koorunud poegadest nooremad surevad tihtipeale nälga, aga teised lennuvõimestuvad 24. elupäeva paiku. Varem käivad nad küll pesast väljas, aga sööma tulevad ikka koju.

Ohustatus ja kaitse

Kuulub kaitstavate liikide III kategooriasse. Ohustavad samad tegurid, mis teisigi maapinnal pesitsevaid linnuliike – rebaste jäämine saartele ja pesaröövlus vareste ja kajakate poolt, sisemaal vähendab pesitsusedukust ka mink. Oma mõju on ka põllumajandusreostusel, mistõttu paljude järvede veepeegel on taimestikuga kaetud ega sobi kalapüügiks. Linde mõjutavad ka saagiga sissesöödavad saasteained. Samuti jääb nende pesitsusalasid üha vähemaks paljude saarte kulustumise ja roogu kasvamise tõttu.

Levik ja arvukus Läänemaal

Sarnaselt randtiirule on ka jõgitiir Läänemaal arvukas haudelind ja läbirändaja. Siselahtedel ja suurematel järvedel on ta oluliselt arvukamaks ja sagedasemaks liigiks kui randtiir. Siiski võib jõgitiiru arvukalt kohata ka mererannikul.
Matsalu ja Haapsalu lahe ääres võib jõgitiiru vaadelda pea kõikjal. Arvukat kevad-ja sügisrännet saab jälgida Põõsaspea neemel ning Puise ninas.