Sõtkas

lad. Bucephala clangula (L.)
ingl. Common Goldeneye

Rahvapäraseid nimesid: õõnepart, sõnnpea

Staatus Eestis

Haudelind, läbirändaja, talvituja.

Välimus

Keskmise suuruse ja suure ümara peaga jässakas part. Kiird pisut kuhikjas, mistõttu paistab pea kolmnurksena. Nokk üsna väike, tiivaküüdus valge, tiivaalune must. Lend hoogne, kiirete tiivalöökidega. Isaslinnul hundrüüs on pea must, rohelise läikega, suur ümmargune valge valjaslaik, silm kollane, rind ja külgkere erevalged, tagakeha ja enamik ülapoolest mustad, põiki üle valge külje kitsad mustad õlatriibud. Emaslinnu pea on pruun, silm helekollane, kaelus ja kõht valged, rind ja kehaküljed tuhkhallid, nokk tume. Isaslind siirderüüs näeb välja nagu emaslind, kuid tiivamuster säilib koos eesserva rohke valgega. Noorlind on nagu emaslind, ent pea on tuhmim hallikaspruun ja valget kaelust ei ole.

Suurus

Kehapikkus 40-48 cm, tiibade siruulatus 62-77 cm. Isaslind on emalinnust suurem ja kaalub keskmiselt 900 grammi, emaslind 750 grammi.

Sarnased liigid

Väikekoskel.

Levik

Sõtka pesitsusala põhjapoolkera metsavööndis on väga lai, ulatudes Põhja-Hiinast, Mongooliast ja Venemaalt läbi Skandinaavia boreaalsete metsade ja Ida-Euroopa Kanada, USA põhjaosa ja Alaskani. Sarnaselt ulatuslik on ka talvitusala, hõlmates Põhja-Euroopa rannikualasid, Suurbritanniat, Lõuna-Euroopa siseveekogusid ja Vahemere rannikut, aga ka Kesk-Aasiat, Lõuna-Hiinat, Jaapanit, Kamtšatkat, Vaikse ookeani Kanada-rannikut ning USA sisemaad.  Eestis on sõtkas arvukas läbirändaja ja haudelind.

Arvukus

Pesitseb 6000-10 000 haudepaari, läbi rändab sadu tuhandeid sõtkaid.

Esinemisaeg

Läbiränne kevadel kestab märtsi keskpaigast maikuuni, sügisene aga augusti lõpust novembri lõpuni. Isaste sulgimisränne algab juuni alguses ja kestab juuli lõpuni. Sulgimisaladeks on peamiselt Kunda lahe ja Juminda poolsaare vaheline ala Soome lahes, Suur Väin ning Liivi Lahe põhjaosa. Eesti vetesse võib sulgima koguneda mitukümmend tuhat isendit. Talvitub 30 000-50 000 sõtkast.

Toit

Toitub peamiselt selgrootutest loomadest, vähem veetaimedest. Toidu hangib sukeldudes.

Elupaik

Erinevalt teistest Eesti partlastest eelistab sõtkas elupaigana siseveekogusid – järvi, tiike jõgesid. Talvekuudel on sõtkad merel, sageli seltsivad aulide ja jääkosklatega. Mida pehmem talv, seda enam sõtkaid meie rannikumerel talvitab.

 Pesitsemine

Sõtkas on meie alade ainus part, kes pesitseb puude otsas. Pesa ehitab igasugustesse õõnsustesse, peamiselt puuõõntesse. Aprilli lõpul-mai algul muneb emaslind 7-12 sinakasrohelist muna. Võimaluse korral muneb oma munad kas liigikaaslase või teise pardilise pessa. Kurn võib tänu ‘pesaparasiitlusele’ ulatuda lõpuks kuni 30 munani. Haudumine kestab 28-32 päeva. Peale koorumist on pojad peaaegu kohe võimelised ise toitu hankima ja vajavad vaid kaitset. Pesast lahkuvad nad 1-2 päeva peale koorumist ja ema juhatab pojad veekoguni. Ema võib ise seejärel lahkuda, jättes oma väikesed mõne teise poegadega emasõtka juurde. Kui seda ei juhtu, hoolitseb emasõtkas poegade eest kuni nad 56-60 päevaselt lennuvõimestuvad. Isaslinnud koonduvad mai lõpul gruppidesse ja siirduvad merele sulgima, nii et poegade eest hoolitseb vaid emaslind.

Ohustatus ja kaitse

Sõtkas on jahilind. Teda ohustab veekogude reostumine ning häirimine pesitsuspaikades. Vaenlasteks on kotkad, kullid ja kakud, pesitsusajal ka kõik puu otsa ronida suutvad väikekiskjad. Looduskaitse alla ei kuulu.

Levik ja arvukus Läänemaal

Sõtkas on Läänemaal arvukas läbirändaja ja talvitaja ning tavaline haudelind. Kevadel ja sügisel peatub sõtkaid arvukalt nii Matsalu kui Haapsalu lahel. Pesitsema asunud sõtkaid võib näha rabalaugastel, mõisatiikidel või metsajärvedel. Seal otsivad sõtkad endale pesakohaks enamasti mõne vana musträhni pesaõõnsuse.

Talvel kogunevad sõtkad suurte parvedena jäätumata mererannikule. Kõige olulisemad sõtkaste talvitusalad Läänemaal paiknevad Põõsaspea neeme ümbruses. Mõnel aastal talvitab siin ligi paar tuhat lindu.