Valgepõsk-lagle

lad. Branta leucopsis
ingl. Barnacle Goose

Rahvapäraseid nimesid: pugalllagle, rägahani, koger, lager

Staatus Eestis

Haudelind, läbirändaja.

Välimus

Jässakas, lühikese paksu kaela, ümara pea ja väikese musta nokaga haneline. Kael ja rind on mustad, pea enamjaolt valge, alapool hõbevalge, ülapool hall ja mustvalgete vöötidega. Mustlaglest eristamiseks on parim tunnus tugev kontrast musta rinna ja valkja kõhu vahel, hea määramistunnus on ka pisut heledam tiivapealne. Tiivad on veidi pikemad kui mustlaglel ja tiivalöökide sagedus aeglasem. Parve kuju sarnaneb sageli ebakorrapärase U-ga. Noorlind on vanalinnuga väga sarnane, erinedes põhiliselt vähem selgete küljevöötide ning mitte nii sügavmusta kaela ja rinna poolest.

Suurus

Kehapikkus 58-70 cm, tiibade siruulatus 120-142 cm, kehakaal 1,8-2 kg.

Sarnased liigid

Kanada lagle, mustlagle, suur-laukhani, väike-laukhani.

Levik

Valgepõsk-lagle varasem pesitsusareaal hõlmas Ida-Gröönimaa, Teravmäed ja Barentsi mere saared ning rannikualad. Viimase viiekümne aastaga on pesitsusala laienenud Hollandisse, Taani, Saksamaale ja Läänemeremaadesse. Talvitusala hõlmab Iirimaa põhjaranniku, Šotimaa lääneranniku, Inglismaa looderanniku, kogu Hollandi ning Taani ja Saksamaa lääneranniku. Gröönimaal pesitsevad lagled lendavad talvituma Iirimaale ja Šotimaale, Teravmägedel pesitsevad linnud Šotimaale ja Inglismaa looderannikule. Barentsi mere-Balti mere asurkonna linnud talvituvad Hollandis ja Lääne-Saksamaal, karmidel talvedel osaliselt ka Prantsusmaa põhjarannikul. Eestis pesitseb liik alates 1981. aastast. Siin pesitsevad valgepõsk-lagled talvituvad Hollandis ja Saksamaa läänerannikul.

Arvukus

Eestis pesitseb 80-100 haudepaari.

Esinemisaeg

Saabuvad Eestisse märtsis-aprillis, lahkuvad oktoobrikuu jooksul. Viimastel aastakümnetel on viimaseid laglesid sageli nähtud veel detsembris.

Toit

Suuremalt osalt taimetoiduline. Toidulauale kuuluvad paljud haljastaimed, rohi ja nende seemned, aga ei ütle ära ka väikestest vähilistest ja muust sarnasest.

Elupaik

Valgepõsk-lagle pesitseb Eestis valdavalt väikestel (kuni 20 ha) murustel saartel, kus kasvab ka põõsaid ning üksikuid puid.

 Pesitsemine

Tihti asuvad pesad kadakapõõsa varjus või lausa kadastikus. Saartel kus põõsad puuduvad, pesitsevad nad lagedal rohus. Erandlikult on üksikud laglepaarid pesitsenud kaljustel Vaika saartel. Pesa on suhteliselt väike. Pesalohk vooderdatakse ohtralt emalinnu udusulgedega ja väheste rohukõrtega. Valgepõsk-lagle on eelistatult koloniaalne pesitseja. Juuni alguses muneb emaslind 3-6 kergelt läikivat muna ja haub neid 24-26 päeva. Isaslind täidab sel ajal valvuri ülesandeid. Tavaliselt ühinevad pärast tibude sündi mitu peret  ja elavad ühtse perena kuni kogunemiseni rändeparvedesse augustis-septembris.

Ohustatus ja kaitse

Kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse. Olulisemad ohufaktorid on suurenev pesitsusaegne häirimine ning valgepõsk-lagle kurnade ja poegade röövlus rebase, suurkajakate ja vareslaste poolt ning vanalindude murdmine merikotkaste poolt.

Levik ja arvukus Läänemaal.

Valgepõsk-lagle on kevadel aprillist mai keskpaigani ja sügisel septembris-oktoobris Matsalu lahe ääres üks arvukamaid läbirändajaid. Matsalus peatub igal kevadel ligikaudu 100 000 valgepõsk-laglet.

Suurimaid lagleparvi võib vaadelda Haeska, Keemu ning Põgari-Sassi rannaniidul. Tuhandeid valgepõsk-laglesid peatub ka Silma looduskaitsealale jäävatel Saunja ja Tahu lahel.