Aul

lad. Clangula hyemalis L.
ingl. Long-tailed Duck

Rahvapäraseid nimesid: kõvakael, haul, oul, kakkaul, kaul, aavik, aulibe, kõvakaul

Staatus Eestis

Läbirändaja, talvituja.

Välimus

Üsna väike, pruuni-musta-valgekirju part. Pea ümar, nokk lühike ja tönts. Isaslinnu  tunneb hästi ära väga pika ja peenikese sabasule järgi, mis võib olla 10-15 cm pikk ning ülespoole kaardus. Tiivad üsna kitsad ja teravad, üleni tumedad. Isaslinnu kere suvel enamjaolt pruunikasmust, külgkere hallikasvalge, külgpea valge laiguga, õlasuled mustad, roostekollase äärisega. Nokk kevadel keskelt roosa ristvöödiga, suvel sageli täiesti tume. Sügisel on isaslinnu sulestik palju valgem: mantel, enamik õlasulgi, pea ja kael valged, tume laik külgpeal ja külgkaelal. Talvel on isaslind nagu sügisel, ent laup ja külgpea kahvatult hallpruunid ja mitte valged, tume laik külgpeal ja külgkaelal on must ilma pruunikashalli tähnisuseta. Emaslind näeb suvel välja nagu isaslind, ent pikkade sabasulgedeta ja tuhmima värvusega, hele laik külgpeal on väiksem ja hajusamalt piiritletud ning kaela ümber on hele rõngas. Sügisel ja talvel on emaslinnul määrdunudvalge pea musta kiiruga ning tumeda laiguga alapõsel ja külgkaelal, õlasuled on pikemad ja ääristatud eredama kollakaspruuniga. Noorlind näeb välja nagu emaslind sügisel, kuid pole nii tume ning külgpea ja külgkaela laik on hägusam, õlasulestik ja tertsiaalid on lühemad ja nürimad.

Suurus

Kehapikkus 39-47 cm, tiibade siruulatus 65-82 cm, kehakaal 500-1100 g.

Aul (emane). Foto: Roger Erikson

Sarnased liigid

Puuduvad.

Levik

Aul on levinud nii Põhja-Ameerikas kui ka Põhja-Euroopas. Põhja-Ameerikas pesitsevad aulid peamiselt Suurel Järvistul, Euroopas aga tundraaladel. Talveks  rändavad tundrast lõuna poole talvituma. Aulide talvitumispaik Euroopas on Läänemere rannik, mis on aulidele tähtsaim talvitumisala terves maailmas. Eestis on aul läbirändaja, kes siin ei pesitse.

Arvukus

Arvatakse, et Eestist rändab läbi mitu miljonit auli. Soojematel talvedel talvitub Eesti rannikuvetes 100 000 – 500 000 isendit.

Esinemisaeg

Suvel kohatakse teda harva, arvukaim on ta kevad- ja sügisrände ajal. Jõuavad Eestisse oktoobris-novembris ning rändavad tagasi külmematele aladele mais.

Toit

Toitub merepõhja selgrootutest, eriti limustest. Aulid on ühed sügavamaile sukelduvad sukelpardid, kes on suutelised toitu otsima lausa 60m sügavuselt. Peamiselt toituvad nad siiski veepinna lähedal, kuni 10 meetri sügavusel vee all ujudes.

Elupaik

Auli tegutsemispaigaks on avameri. Rändel ilmub ta ka järvedele ja jõgedele, teinekord ka rabalaugastele.

Pesitsemine

Eestis ei pesitse, pesitseb tundravööndis. Paarid moodustatakse talvel või kevadrände ajal. Pesa ehitab veekogu lähedale, muneb 6-10 rohekat või kreemikat muna. Mune haub ainult emaslind 24-29 päeva. Pojad on sündides koheselt võimelised ise liikuma ja toitu otsima. Lennuvõimeliseks saavad pojad 35-40 päevaselt.

Ohustatus ja kaitse

Aul ei ole looduskaitse all. Looduslike vaenlastena tulevad täiskasvanud aulile arvesse vaid merekiskjad, poegadele ja munadele on ohtlikud eelkõige kajakad. Palju aule sureb kalurite nootades, tuhandeid aga naftareostuse tagajärjel.

Levik ja arvukus Läänemaal

Hilissügisest kevadeni on aul Läänemaal üks arvukamaid mereparte. Kevadel näeb arvukat aulide läbirännet Virtsus ja Puhtus, sügisel võib kümnete tuhandete aulide rännet vaadelda aga Põõsaspea neemel.
Maakonna looderannikule jäävad tuhanded aulid ka talvitama. Neid on hea vaadelda Dirhami sadamast või Põõsaspea neemelt. Paljud suuremad auliparved kogunevad toituma avameremadalikele, kus neid ei näe ka hea optikaga. Üheks selliseks oluliseks talviseks toitumisalaks on Osmussaare lähistel paiknev Neugrundi madalik.