Hiireviu

lad. Buteo buteo (Glog.)
ingl. Common Buzzard

Rahvapäraseid nimesid: vihmakull, rotikull, jänesekull, vihmaviug

Staatus Eestis

Haudelind, läbirändaja, talvituja.

Välimus

Hiireviu on ümarate tiibade ja lühikese sabaga rongasuurune lind. Värv on varieeruv, tavaliselt tumepruun heledama alapoolega. Rinnal on lai hele vööt tumedal taustal. Pea on pruun, nokk tüviku poolt kollane, ninasõõrmetest alates must. Viu jalgade ülaosa sulestik on helepruun, alumine, sulgedest vaba jookse ja varbad aga kollakad. Noorlinnud on sarnased vanalinnule, kuid nende rinnasuled on pikitriipudega (vanalindudel põikivöödiline) ja silmaiiris hele (vanalindudel iiris tume).

Suurus

Kehapikkus 40-48 cm, tiibade siruulatus 100-125cm. Kehakaal isaslinnul 620-910, emaslinnul 880-1000 grammi.

Sarnased liigid

Karvasjalg-viu, herilaseviu.

Levik

Hiireviu on levinud Euraasia metsa ja metsastepivööndis, Vahemeremaades ning mõnedel Atlandi ookeani idaosa saartel ja Lõuna-Himaalajas. Liik puudub Euroopas vaid Islandilt, Põhja-Skandinaaviast ja Põhja-Venemaalt. Eestis on hiireviu kõikjal levinud tavaline haudelind.

Arvukus

Eesti arvukaim röövlind – pesitsusaegne arvukus 7000-9000 paari, pesitseb ühtlaselt kogu Eestis, sh saartel. Talvine arvukus 1000-2500 isendit, asustustihedus on põhjapoolsetes maakondades madalam kui Lõuna-Eestis.

Esinemisaeg

Hiireviu on rändlind, kes saabub siia vastavalt kevade arengule veebruarist aprillini, enamasti märtsis. Lahkub talvitusaladele augusti lõpust oktoobri lõpuni. Pehmetel talvedel jääb neid siia arvukalt talvituma.

Toit

Toitub väikestest imetajatest, valdavalt hiirtest, mügridest jt närilistest, samuti värvulistest, noortest kanalistest ja partidest. Harvemini sööb roomajaid, kahepaikseid, vihmausse ja suuri putukaid. Toitub ka raipetest. Saaki varitseb õhus käratult tiireldes või kuskil kõrgemal kohal vaikselt varitsedes.

Elupaik

Pesitseb eelistatult metsades või nende servaaladel, mille lähedale jääb piisavalt sobivaid jahialasid: põlde, niite, luhti, raielanke. Saagijahile siirdub enamasti avamaastikule. Sageli võib ta kuskil metsaserval puudel varitseda, ise tänu oma pruunile värvusele nähtamatuks jäädes.

Pesitsemine

Pesa ehitab enamasti puule, mis asub mõne lagendiku lähedal, sellest keskmiselt 40m kaugusel. Pesa on tavaliselt tugeva okaspuu, harvem lehtpuu keskosas. Sageli võtab ristkasutusse mõne teise röövlinnuliigi risupesi. Sama pesa võib hiireviu kasutada aastaid, kusjuures iga pesitsuskorra eel lisatakse pessa värskeid oksi. Aprilli jooksul muneb pessa 3-4, kehvemal aastal 1-2 muna. Munad on valged, kaetud roostepruunide, kollaste ja hallikate laikudega. Pojad kooruvad mai lõpul, umbes 34 päeva peale munemist, ja lennuvõimestuvad juuli algul. Lennuvõimestunud poegade arv on sõltuvuses toitumistingimustest.

Ohustatus ja kaitse

Hiireviu on looduskaitsealune liik, kuuludes kaitstavate liikide III kategooriasse. On kartlik munemis- ja haudumisaegse häirimise suhtes, pesitsusajal ei tohiks metsatöid teha asustatud pesale lähemal kui 300-450 m. Varem oli tõsiseks ohuks vaenamine inimese poolt nn kullisõdades ja pestitsiidide kasutamine põllumajanduses.

Levik ja arvukus Läänemaal

Nagu mujalgi Eestis on hiireviu ka Läänemaal kõige arvukam röövlind. Elektripostidel japõõsa otsas saaki varitsevaid või taevalaotuses tiirutavaid hiireviusid võib kohata Läänemaal kõikjal. Kõige arvukamalt näeb neid mosaiikses kultuurmaastikus, kus väikesed metsatukad vahelduvad põllumaastikega.

Kõige sagedamini kohtab hiireviusid märtsist oktoobrini, kuid Läänemaale jääb kümneid isendeid ka talvekuudeks.