Hõbekajakas

lad. Larus argentatus Pont.
ingl. Herring Gull

Rahvapäraseid nimesid: merekoer, Peipsi-kajakas, kajakalind, rabakajakas, sookajakas, tormikajakas, käbruhall, hülgekajakas.

Staatus Eestis

Haudelind ja läbirändaja, talvituja.

Välimus

Erineb teistest kajakaliikidest kogukuse ja helehalli mantli poolest (kalakajakas on väiksem). Väga sarnane koldjalg-hõbekajakaga, kuid tal pole nii pikki ja teravaotsalisi tiibu. Helehall ülapool ilmub 2.talvel, enne seda on üleni pruunitähnilisi noorlinde raske tõmmu- ja merikajaka omadest eristada. Täiskasvanud isendi pea on suvel valge, sügisel ja talvel hallikaspruuni-triibuline. Noka värvus muutub vanemaks saades järk-järgult tumedast kollaseks oranžpunase nasaralaiguga, silm tumepruunist helekollaseks. Jalad kõigil vanuserühmadel roosad.

Suurus

Kehapikkus 54-60 cm, tiibade siruulatus 123-148 cm, kehakaal 640-1700 g.

Sarnased liigid

Kalakajakas, tõmmukajakas, merikajakas, koldjalg-hõbekajakas.

Levik

Maailmas laialt levinud liik, kes asustab Põhja-Atlandi ja Läänemere rannikuid, eraldi alamliigid on Põhja-Siberis ja Põhja-Ameerikas. Liigi leviku tuumikalaks Euroopas on Suurbritannia, Rootsi, Norra, Taani, Holland, Saksamaa ja Prantsusmaa. Eestis harilik haudelind.

Arvukus

Eestis pesitseb 10 000-15 000 haudepaari.

Esinemisaeg

Eestis talvitub 30000-50000 hõbekajakat, põhiliselt mereäärsetes linnades ja ka rannikuil jäävaba mere ääres. Seepärast on üsna raske kindlaks määrata hõbekajakate saabumisaega. Enamasti on meil märtsist novembri lõpu või detsembri alguseni.

Toit

Toiduks kalad, mitmesugused pisikesed loomad, võib ka marju nokkida. Pesitsusperioodil toitub peamiselt teiste lindude, eeskätt väiksemate kajakaliikide ja ka naabrite munadest ja poegadest.

Elupaik

Suurem jagu hõbekajakatest on väikesaarte asukad. Rannikutel elavad linnud valivad pesakohaks tihti mõne rannalähedase suure kivi. Tihti või hõbekajakaid leida ka järvesaartelt, rabalaugastelt ning viimasel ajal üha arvukamalt linnadest majakatustelt.

 Pesitsemine

Enamasti pesitsevad koloonialiselt, pesade vahekaugus koloonias on siiski vähemalt 5-6 meetrit. Pesakohaks valib enamasti saare rohtu kasvanud kõrgema keskosa. Kõrgete liiva- või klibuvallidega saartel tehakse pesi tihti ka paljale pinnasele. Ehitusmaterjalina kasutab mitmesuguseid kõrsi ja rohkelt mererannal lebavat põisadru. Munemine algab vara, enamasti munetakse esimesed munad aprilli keskpaigas. Mune on pesas 1-4, haudumine kestab 26-29 päeva ja algab esimese muna munemise järel. Pesa ei jäeta hetkekski valveta, vanemad vahetavad sageli teineteist välja. Koorunud hõbekajaka pojad lebavad ühe päeva toitumata abitult oma pesas, seejärel peituvad aga kõrgesse rohtu, kuhu vanemad hakkavad neile väljaöögatavat toitu tooma. Hädaohu korral võivad nad peale kümnendat elupäeva vette põgeneda, sest siis on sulestik ja ujumisoskus piisavalt arenenud. Pojad lennuvõimestuvad 35.-40. elupäeval ning alustavad üsna varsti hulguelu. Juuli keskpaigaks on kolooniad tühjad.

Ohustatus ja kaitse

Kaitsealuste lindude hulka ei kuulu. Hõbekajakate pesitsemisedukusele avaldavad negatiivset mõju mitmesugused rüüstajad, eelkõige varesed, rongad, merikajakad ja teised hõbekajakad. Arvukust on kahandanud ka üha sagedamini saartele jäävad rebased. Mõju võib avaldada veel toidubaasi vähenemine jäätmekäitluse paranemise korral.

Levik ja arvukus Läänemaal

Hõbekajakas on Läänemaal tavaline haudelind ja arvukas läbirändaja. Talvitavad linnud koonduvad eelkõige sadamate, iseäranis Dirhami lähiümbrusesse.
Matsalus kohtab hõbekajakaid arvukamalt nendes vaatluskohtades, mille lähedal asub neile pesitsemiseks sobilikke väikeseid meresaari. Nii on hõbekajakaid kõige rohkem näha Puise ninas ja Keemu sadamas. Siiski ei jää need linnud märkamata ka maakonna teistes rannikuäärsetes vaatluspaikades.