Hüüp

lad. Botaurus stellaris (L.)
ingl. Great Bittern

Rahvapäraseid nimesid: roohärg, ööhirmutaja, öölind, sookurat, soiulind, küüp, järverüüpaja, mereümp, möhistaja, kõrkjalind

Staatus Eestis

Haudelind ja läbirändaja, haruldane talvituja.

Välimus

Suur, kollakaspruun toonekureline. Pisut väiksem kui hallhaigur, kuid jässakam ja jämeda kaelga, kohevil kaelasulestiku ja lühikeste jalgadega. Lendamas näeb teda harva, lennul paistavad laiad tiivad, tüse eesosa ja tahasirutatud jalad. Eemalt paistab üleni kollakaspruunina, tiiva-kattesuled vaid pisut heledamad kui tumedamad hoosuled. Maas näeb teda harva, enamasti reedab tema kohalolekut iseloomulik häälitsus.

Suurus

Kehapikkus 69-81 cm, tiibade siruulatus 100-130 cm. Kehakaal 865-1940 g.

 Sarnased liigid

Hallhaigur.

Levik

Hüübi levila hõlmab suurema osa Euroopast, välja arvatud Iirimaa, Islandi, Norra ning Soome ja Rootsi põhjaosa. Lisaks Euroopale pesitsevad hüübid Põhja-Aafrikas ning Aasia põhja- ning idaosas. Omaette asetsev hüübi asurkond on veel ka Lõuna-Aafrikas. Euroopa lääne- ja keskosas on hüübid valdavalt paiksed, Põhja-Euroopa isendid aga rändavad. Enamik Euroopas pesitsevatest hüüpidest talvitab Vahemere ümbruses, osaliselt ka Põhja-Aafrikas.  Eestis on hüüp on väikesearvuline haudelind, kelle levik on seotud suuremate rooaladega.

Arvukus

Eestis pesitseb 300-400 haudepaari.

Esinemisaeg

Hüübi saabumine Eestisse erineb aastate lõikes, seda mõjutavad eeskätt varakevadel valitsevad ilmastikutingimused. Tavaliselt saabuvad hüübid märtsi keskpaigast aprilli keskpaigani ja lahkuvad septembri lõpul-oktoobri alguses. Üksikud (1-10) talvituvad.

 Toit

Hüüp on peamiselt kalatoiduline, süües meil enamasti kokre, linaskit, ahvenat ja haugi. Harvem sööb ka konni, konnakulleseid, vesilikke, veeputukaid, mõnikord kuni mügrisuuruseid imetajaid. Noorlinde toidetakse peamiselt kullestega.

Elupaik

Asustab peamiselt siselahtede, suuremate järvede ning rannikulõugaste roostikke. Väga varjatud eluviisiga, kes peitub päevasel ajal roostikus ja tegutseb videvikus.

Pesitsemine

Hüüp naaseb reeglina aastaid samasse pesitsuskohta. Eelistatuimaks elupaigaks on vees kasvav roostik, mille servaalad on alaliselt üleujutatud ja kus kõrkja- ja pillirootihnikud vahelduvad vabaveelaikudega. Esimesena saabuvad pesapaigale isaslinnud, kes alustavad oma madalahäälset hüüdlemist. Sel isaslinnul, kes saabub varem, on tõenäosus moodustada endale suurem haarem. Isaslind hüüdleb kogu pesitsusaja, seega praktiliselt kolm kuud. Kui alguses on hüüd mõeldud peamiselt emaslindudele märguandeks, siis hiljem on sel territooriumi kaitse eesmärk. Emaslind ehitab tihedas taimestikus asetsevatele veest välja ulatuvatele mätastele lohaka, kuni poolemeetrise läbimõõduga pesa, kuhu muneb 3-6 muna. Haub peamiselt emalind 25-26 päeva. Hüübipojad hakkavad pesast väljas käima 2-3 nädala vanustena ja õpivad lendama kahekuustena. Emaslind toidab poegi lennuoskuse saavutamiseni, misjärel pesakond laguneb ja pojad alustavad iseseisvalt toitumist.

Ohustatus ja kaitse

II kaitsekategooria linnuliik. Peamiseks ohuteguriks on rooalade liiga intensiivne majandamine ning piisava suurusega kompaktsete roomassiivide puudumine. Samuti ohustab liiki häirimine pesitsusajal (näiteks roolõikus pesitsusperioodil).

Levik ja arvukus Läänemaal.

Hüüp asustab Läänemaal madalate merelahtede ning suuremate järvede ümbruses kasvavaid roostikke. Kõige rohkem pesitseb hüüpe Matsalu siselahe roostikes (umbes 25 paari) ja Silma looduskaitsealal (kuni 10 paari).

Peidulise roostikulinnuna näeb hüüpi väga harva, kuid kevadel märtsist maini on lind häälekas. Tema pudelisse puhumist meenutavat häält võib kuulda Matsalus näiteks Penijõe matkarajal ning Silma looduskaitsealal Saunja lahe ning Sutlepa mere ääres. Hüübid häälitsevad kõige aktiivsemalt hommikul ning õhtul.