Jääkoskel

lad. Mergus merganser L.
ingl. Goosander

Rahvapäraseid nimesid: kostal, kosklane, koskus, korskla, korslane, kosel, kosar, kostel, kosk, kivihani, prakkhabi

Staatus Eestis

Haudelind, läbirändaja, talvituja.

Välimus

Jääkoskel on pika voolujoonelise kere ja pika peene nokaga partlane. Hundsulestikus isaslind on enamjaolt valge, pea ja kaela ülaosa rohelise läikega mustad, eesselg ja seespoolsed õlasuled samuti mustad, kiird veidi ümardunud, andes kuklale omapärase kühmja profiili. Lennul näha suur valge laik küünrasulgedel. Emaslinnu pea on tume-punakaspruun, kiird rohkem turris kui isaslinnul, sageli tagapool kaheks tutiks jaotunud – üks tagakiirul, teine kuklas. Isaslind siirderüüs sarnaneb emaslinnuga, ent tiibade ülapool jääb suuremas osas valgeks. Noorlind on nagu emaslind, kuid nokk tuhmimalt punane, tutt lühem, lõualaik pole puhasvalge, valjasriba ja vikerkest heledad.

Suurus

Kehapikkus 58-68 cm, tiibade siruulatus 78-94 cm, kehakaal 1,3-1,9 kg.

Sarnased liigid

Rohukoskel.

Levik

Asustab Euraasia põhjaosa. Kesk-Euroopas ulatub areaal parasvöötmesse, kuid valdavalt ei ulatu see 50 laiuskraadist lõuna poole. Omaette pesitsusala asub Alpides, mõnikümmend lindu pesitseb ka Balkanil. Põhja-Ameerikas ja Aasia mäestikes asendavad meil pesitsevat nominaatvormi teised alamliigid. Eestis asustab merelahtede kiviseid neemesid, väikesaari, jõgesid ja järvi.

Arvukus

Eestis pesitseb 2000-3000 haudepaari.

Esinemisaeg

Saabuvad märtsikuu jooksul. Septembrist algab põhjapoolsete lindude läbiränne, põhiosa jääkosklaid lahkub novembri keskpaigaks. Arvukalt (5000-22000) kosklaid jääb meie vetesse talvituma.

Toit

Toitub kaladest, neid jahtides on võimeline sukelduma kuni 4 meetri sügavusele.

Elupaik

Asustab Eestis merelahtede kiviseid neemesid, väikesaari, jõgesid ja järvi. Kõige tihedamalt leidub rannikualadel, nii mandril kui ka saartel. Seejuures pole nad koondunud kitsalt rannajoonele, vaid mitmekümne kilomeetri laiusele alale mere lähistel.

 Pesitsemine

Pesi võib leida looduslikest õõnsustest ja seda nii mitme meetri kõrguselt puutüvest kui ka puujuurte alt või suurvee poolt sisse uuristatud koopakest kaldakamara all. Meresaartel võivad pesad paikneda kivikuhjatistes, mõnikord lausa ligipääsmatus kohas, kuid pesa võib asuda ka mere poolt kaldale uhutud kummuli oleva kalakasti all või magesõstrapõõsas. Samuti meeldivad pesakohana heinaküünide nurgad, aidalakad, vundamendialused urkad ja paadikuuride alused ning muidugi pesakastid.
Aprillis-mais muneb emaslind 10-15 kreemikasvalget piklikku muna. Mõnikord muneb mitu emalindu ühte pessa ja siis võib seal mune olla üle 40, mida aga hauduma ei hakka keegi. Pojad kooruvad mai lõpul-juunis. Pojad peavad üksnes kahe päeva vanuselt pesast maapinnale hüppama, ema järel vette jõudes võivad nad lühiaegselt  ka ema seljas “ratsutada”. Tihti kogunevad pojad “lasteaedadesse”, mis koosnevad mitmest pesakonnast ja mille eest hoolitseb üks emaslind. Emaslind võib lahkuda enne poegade lennuvõimestumist, mis toimub 60-70 päevaselt. Isalinnud kogunevad juuni algul suurtesse gruppidesse ja siirduvad meresaarte lähedale sulgima.

Ohustatus ja kaitse

Looduskaitse alla ei kuulu. Ohustab peamiselt veekogude saastumine ning häirimine sulgimis- ja rändepeatuspaikades. Jahilind.

Levik ja arvukus Läänemaal

Jääkoskel on Läänemaal arvukas läbirändaja ning tavaline talvitaja ja haudelind. Jääkokslad on Matsalu ja Haapsalu lahel arvukad rändepeatujad varakevadel ning hilissügisel. Nad on ühed esimesed veelinnud, kes vabaveealadele kogunevad ja ühed viimastest, kes lahesoppide jäätudes lahkuvad. Rändel peatuvaid jääkosklaid on hea vaadelda Puises või Keemus. Hilissügisel – oktoobris ja novembris koondub sadu jääkosklaid ka Haapsalu Tagalahele. Talvitavad jääkosklad koonduvad arvukamalt Põõsaspea neeme ja Dirhami sadama ümbruses.

Mitmel pool Läänemaal on jääkosklatele pesitsemiseks üles pandud ka pesakaste. Igal aastal teevad mõned kosklapaarid oma pesa ka Haapsalu Piiskopilinnuse varemetesse. Pesitusvõimalusi leiavad jääkosklad ka meresaartel suuremate kivide all.