Luitsnokk-part

lad. Anas clypeata L.
ingl. Northern Shoveler

Rahvapäraseid nimesid: laianokapart, kühvelnokk, lättnokk, lusikapart, pann-nokk

Staatus Eestis

Haudelind, läbirändaja.

Välimus

Luitsnokk-parti iseloomustab silmatorkavalt pikk ja lusikasarnane, külgedele laienev nokk. Isaslinnul on roheline pea, valge rind, kõht ja küljed kastanpruunid. Tiivapealne on eesosas kahvatusinine, tiivaküüdus roheline, eest valge äärisega. Emaslind meenutab välimuselt sinikael-pardi emaslindu, kuid tal on tohutu nokk ja tumepruun kõht, mis vastandub valgele tiivaalusele. Tiivaküüdus on rohekashall valge tagaservata. Isaslind on siirderüüs nagu emaslind, kuid eriti kõht ja küljed on ruugema varjundiga, pea tumedam ja pealtiiva eesosa kahvatusinine. Noorlind on välimuselt emaslinnuga sarnane, kuid pealagi ja tagakael on tumedamad, kõht tuhmim.

Suurus

Kehapikkus 44-52 cm, tiibade siruulatus 73-83 cm, kehakaal 500-800 grammi.

Sarnased liigid

Teiste partlaste emaslinnud.

Levik

Levinud põhjapoolkera metsa- ja metsatundra ning stepivööndis, lõunapiir ulatub Musta mereni, põhjapiir põhjapolaarjooneni. Eestis on part levinud peamiselt Lääne-Eesti rannikualadel ja saartel, Soome lahe rannikul ja Emajõe jõgikonnas.

Arvukus

Eestis pesitseb 1000-1500 haudepaari.

Esinemisaeg

Saabuvad aprillis. Sügisränne kestab augusti keskpaigast septembri lõpuni, vähesemal määral oktoobri lõpuni.

Toit

Toitub eelkõige veetaimedest ja selgrootutest loomadest.

Elupaik

Elupaigana eelistab rannaniitude ja jõeluhtade tihedama rohukasvuga alasid. Pesitsusajal on ta seotud kaldavööndi tarnastikuga ja madalaveeliste kalda-aladega.

Pesitsemine

Liik eelistab Eestis pesitsemiseks väikeseid rannalähedasi saari, kuid ka rannaniite ja rannajärvi. Sisemaal on arvukam poldritel, rohketoidulistel järvedel, varasemal ajal ka luhaniitudel. Pesa ehitab varjatud paika tasasele pinnale rohupuhmaste vahele. Pesa on madal, suhteliselt nõrk ja kehvema udusulgedest polstriga kui teistel partidel. Emaslind muneb maikuu teisel poolel 7-11 rohekat või kreemikat muna. Pojad kooruvad juuni esimesel poolel ning lennuvõimestuvad juuli lõpul ja augusti algul.

Ohustatus ja kaitse

Ohustavaks on veekogude saastumine, märgalade võsastumine ja roostumine, häirimine rändeaegsetes peatuspaikades ja pesitsuspaikades. Luitsnokk-pardi looduslikeks vaenlasteks on kullilised ja väikesed kiskjad. Kogu levila ulatuses ohustab liiki ülemäärane jaht ja liigi talvitusaladel tinamürgistus (Prantsusmaa, Hispaania).

Levik ja arvukus Läänemaal

Luitsnokk-part on Läänemaal väiksearvuline haudelind ning läbirändaja. Neid võib kohata aprillist oktoobrini. Kuigi luitsnokk-part on Matsalu ja Haapsalu lahel tavaline rändepeatuja, jääb tema arvukus enamike teiste ujupartide kõrval siiski tagasihoidlkuks. Linde näeb sageli Haeska ja Keemu vaatlustornist või Puise ninast.

Luitsnokk-pardid pesitsevad valdavalt Matsalu ja Hullo lahe ning Väinamere laidudel.