• Merikotkas
  • https://linnuriik.ee/wp-content/uploads/2021/09/merikotkas_Tammik-1024x596.jpg
  • Keemu linnud
  • https://linnuriik.ee/wp-content/uploads/2021/09/merikotkas_salvestusVRunnel.mp3

Merikotkas. Foto: Lauri Tammik

Tutvustus

lad. Haliaetus albicilla (L.)
ingl. White-tailed Eagle

Rahvapäraseid nimesid: valgesulg, helehänd, valgesaba-kotkas, merisääsk

Staatus Eestis

Haudelind, läbirändaja, talvituja.

Välimus

Väga suur, pikkade laiade tiibadega, tiivaotsad hästi “sõrmelised”. Üsna lühike nüri-kiiljas saba, pikk kael ja tugev nokk annavad iseloomuliku lennupildi. Vanalind pruun heledama kollakaspruuni pea ja kaelaga. Osa pealtiiva kattesulgi ning eesselja ja õlasulgi on läbisegi kollasetipulised, mis annab pisut tähnilise ilme. Nokk kollane, saba üleni valge või valge pruunide laikudega tüvikul või tipu pool. Noorlinnu sulestik on ühetaoliselt värske või kulunud. Välimised küünra-hoosuled pikemad kui vanalinnu omad, andes tiivale “punnis” tagaserva, saba on pikem, tipus vähem kiiljas. Pea, kael ja kere on tumepruunid, rind, kõht, selg ja tiibade ülapool laiade mustade suletippudega, väikesed kattesuled paistavad kõige tumedamatena. Tüürsuled tumedad heleda keskosaga, võivad näida üleni tumedatena, kui saba on koomale tõmmatud, nokk tume.

Suurus

Keha üldpikkus on 76-94 cm, tiibade siruulatus 190-240 cm, kehakaal isalinnul 3,9-4,2 ja emaslinnul 4-6 kg.

Sarnased liigid

Väike-konnakotkas, suur-konnakotkas, kaljukotkas.

Levik

Levikuareaal ulatub Euroopast Põhja-Aasiani, India, Hiina, Jaapani ja Gröönimaani. Euroopas pesitseb põhja-, kesk- ja ida-Euroopa riikides. Eestis esineb üksikutes pesapaikades.

Arvukus

Eestis pesitseb 290-330 haudepaari.

Esinemisaeg

Eestis paigalind. Vanalinnud püsivad enamasti aastaringselt pesade läheduses, noorlinnud liiguvad sügisel oktoobris-novembris enamasti lõuna suunas. Talviseks arvukuseks hinnatakse 1000-1500 isendit.

Toit

Toitub veelindudest, veeimetajad ning nende poegadest, haigetest ja lõpnud kaladest, on osav veelindude pesarüüstaja. Talvel ründab ka nõrgemaid kitsi, jäneseid ja rebaseid. Toitumisel on küllalt tähtsal kohal raibe, eriti aga randa uhutud hülgekorjused.

Elupaik

Eelistab veekogude lähedasi elupaiku, enamasti on need väga vanad kuuse-segametsad ja männikud. Sagenenud on pesade ehitamine lageraielankide säilikpuudele, mille tõenäolisteks põhjusteks on väga heade elupaikade vähesus ning olemasolevate elupaikade asustamine liigikaaslaste poolt.

 Pesitsemine

Põhiliseks pesapuuks on mänd, millele selle puudumisel järgneb haab. Pikemat aega kasutusel olnud pesapaigas on enamasti mitu pesa. Merikotka pesa on alati kõrgel ladvas ja sinna on vaba võimalik juurdelend. Aprilli alguses muneb emaslind kaks muna, mida haub 35 päeva. Poegadest kasvab üles enamasti vaid üks – põhjuseks on peamiselt poegade pesasisene kannibalism ja rüselused, millede tagajärjeks on enamasti nõrgema linnu pesaservalt alla kukkumine. Pojad hakkavad pessa toodud toidust jagu saama alles 5-6 nädala vanuselt, pesast lahkuvad nad juba kahe kuu vanusena. Pesakond püsib koos kuni sügiseni.

Ohustatus ja kaitse

Kuulub looduskaitsealuste liikide I kategooriasse. Liigi kaitse abinõudest on tähtsaimaks elupaikade, eriti pesapaikade kaitse. Väga tundlik pesitsusaegse häirimise suhtes,   eelkõige haudumise ja poegade kasvatamise perioodil, mistõttu tuleb pesapaikades tagada pesitsusaegne rahu. Tipptarbijana on merikotkas ohustatud keskkonnamürkide poolt, oluliseks teguriks on mürgise pliilaskemoona sattumine tema organismi toidu kaudu.

Levik ja arvukus Läänemaal

Merikotkas on röövlind, keda kohtamata on Matsalu või Haapsalu lahe äärest raske lahkuda. Kui merelahe äärde jõudes vaadata üle suuremad kivid, siis suure tõenäosusega leiab mõnelt selliselt istumas ka merikotka. Eriti tihti õnnestub merikotkaid vaadelda Matsalus Haeskas, Keemus ja Põgaris ning Silma looduskaitsealale jäävatel Haapsalu Tagalahel ja Saunja lahel.
Talvel kui siselahed jäätuvad koonduvad Läänemaal talvitavad merikotkad rannikulõikudele, kus leidub lahtist vett ja peatuvaid veelinde.