Rohukoskel

lad. Mergus serrator L.
ingl. Red-breasted Merganser

Rahvapäraseid nimesid: rohukas, tuttpea, pikknina, heinkoskel, murukoskel

Staatus Eestis

Haudelind, läbirändaja, talvituja.

Välimus

Sarnane jääkosklaga, kuid saledam. Nokk ja kael peenemad, kuklatutt püstisem ja kaharam, mis annab pisut väiksepealise ilme. Hundsulestikus isaslinnu pea rohelise läikega must, kaelus valge, roostepruun rind mustatähniline, must eeskülg iseloomulike valgete laikudega, ülapool must, külgkere hall. Lennul näha suur valge laik tiiva küünraosal. Emaslind sarnaneb jääkoskla emaslinnule, ent puudub järsk piir pruuni pea ja määrdunudvalge kaelaosa vahel, hele kurgulaik on hajusama servaga, nokatüvik peenike, kuklatutt lühem ja enam harali, pea kollakaspruunim, näosulestik triibulisem, selg tumedam ja pruunika varjundiga, külgkere pole puhashall. Isaslind siirderüüs sarnaneb emaslinnuga, kuid tiibadel rohkem valget. Noorlind on samuti emaslinnuga sarnane, kuid nokk tuhmimalt punane ja tutt lühem.

Suurus

Keha pikkus 52-58 cm, tiibade siruulatus 69-82 cm, kehakaal 0,8-1,1 kg.

Rohukoskel (emane). Foto: Roger Erikson

Sarnased liigid

Jääkoskel.

Levik

Asustab Euraasia põhjaosa, Põhja-Ameerikat ja Gröönimaa lõunaosa. Üksikutes kohtades ulatub areaal parasvöötmesse, kuid valdavalt ei ulatu see 50 laiuskraadist lõuna poole. Eelmise sajandi teisel poolel on lind hakanud siiski vaikselt lõuna poole liikuma ja pesitseb vähearvukalt praegu Hollandis, Prantsusmaal ja Ukrainas, mõni juhuslik paar ka Šveitsis. Eestis levinud eelkõige Lääne-Eesti saartel ja Põhja-Eesti rannikualadel.

 Arvukus

Eestis pesitseb 300-500 haudepaari.

 Esinemisaeg

Olenevalt aastast talvitub meie jäävabal merel 500-2500 rohukosklat. Ära rännanud hakkavad naasma märtsi lõpul. Kevadine läbiränne kestab poole maini, sügisränne jääb septembrisse-oktoobrisse. Linnud rändavad väikeste puntidena ja põhiliselt öösiti, mistõttu toimub läbiränne üsna märkamatult.

Toit

Toitub peamiselt kaladest, veeputukatest, koorikloomadest ja konnadest.

 Elupaik

Enamasti väikesaarte asunik, vähesel määral pesitseb neid ka mandri rannikul neemedel ja lõugaste ääres.

Pesitsemine

Pesa teeb kas kõrgesse rohtu (nõgesed, putked, takjad, põldmari) või tiheda magesõstra- või kadakapõõsa alla, eriti meeldib ala, kus põõsaste all on ka kive või kus põõsad kasvavad lausa kivide vahel. Ka tunneb ta ennast turvaliselt naerukajaka- või tiirukoloonia servas. Pesaserva vooderdab omaenese udusulgedega. Mai lõpul-juuni alguses muneb emaslind 8-12 valkjat või helerohelist muna, mida haub 29-35 päeva. Isaslind lahkub haudumise algul sulgima. Pärast koorumist  lahkuvad pojad koos emaga päeva või paari pärast pesast madalale rannikumerele. Tihti moodustatakse nö “lasteaed”, kus on mitme pesakonna pojad koos ja kellel hoiab silma peal üks emaslind. Lennuvõimeliseks saavad pojad u 60 päeva pärast.

Ohustatus ja kaitse

Looduskaitse alla ei kuulu. Ohustavad mitmesugused pesaröövlid, ennekõike saartele jäänud rebased ja kährikud. Hästi peidetud pesad leiavad üles ka kajakad. Suurt mõju arvukusele avaldab pesitsussaarte liigne kinnikasvamine, eelkõige kadakastumine ja metsastumine. Hilise pesitsemise tõttu võivad pesitsust häirida saartele sattuvad suvitajad.

Levik ja arvukus Läänemaal

Rohukoskel on Läänemaa rannikul tavaline läbirändaja ning väikesearvuline haudelind. Teda kohtab eelkõige mererannikul, siselahtedele satub see liik üsna harva. Matsalus on seetõttu rohukosklad kõige paremini vaadeldavad Puise ninas. Mitmed rohukoskla paarid jäävad pesitsema Puise poolsaare ümbruses asuvatele laidudele (näiteks Kakrarahule).
Rohukosklaid on eriti hea vaadelda, aga Põõsaspea neemel. Seal saab suve lõpus ja sügisel vaadelda ka nende läbirännet.