Tuuletallaja

lad. Falco tinnunculus (L.)
ingl. Common Kestrel

Rahvapäraseid nimesid: tallaja, tuuleveskikull

Staatus Eestis

Haudelind, läbirändaja, üksikud talvituvad.

Välimus

Pikkade tiibade ja pika sabaga keskmise suurusega pistrik. Tiivatüvik üsna kitsas, tiivaotsad laiutatult veidi nürid. Rapleb sageli, ripnev saba lehvikuna laiali. Sõudelend teiste pistrikega võrreldes aeglaste tiivalöökidega. Selg ja pealtiiva kattesuled punapruunid, tiivaotsad kontrastselt tumehallid. Isaslinnu päranipuala ja saba ülapool sinihall, vöötideta, saba laia musta tipuvöödiga. Pea hall, kitsaste triipudega, selg ja pealtiiva kattesuled sügav-punapruunid mustade tähnidega. Emaslinnu päranipuala ja saba ülapool pruunid, kitsaste tumedate vöötidega, saba tipuvööt sõrmelaiune. Pea enamasti pruunikas ja selgelt triibuline, ülapool tume-ookerpruun, mitte nii sügav-punapruun kui isaslinnul, pigem tähniline kui peeneviiruline. Noorlind näeb välja nagu emaslind, kuid kollakamalt punapruuni ülapoolega, rinnal on laiemad ja ähmasemad triibud.

Suurus

Kehapikkus 31-37 cm, tiibade siruulatus 68-78 cm, kehakaal 140-250 grammi.

Sarnased liigid

Raudkull, punajalg-pistrik, lõopistrik.

Levik

Levinud peaaegu kogu Euraasias ja Aafrikas. Leviku põhjapiir ulatub Skandinaavias põhjapolaarjoone taha, Ida-Euroopas ja Aasias lõpeb aga enne põhjapolaarjoont. Eestis ebaühtlaselt esinev haudelind.

Arvukus

Eestis pesitseb 700-900 haudepaari.

Esinemisaeg

Esimesed isendid saabuvad pesapaikadele juba märtsi lõpus, põhiosa jõuab pärale aprillis. Kevadränne võib kesta mai lõpuni, sügisränne algab juba juulis, saavutades maksimumi septembri lõpus. Viimased linnud lahkuvad oktoobri lõpus või novembris. Üksikud isendid (hinnanguliselt kuni 10) võivad ka talvituda.

Toit

Põhitoiduks on igasugused pisiimetajad, samuti väiksemad värvulised, suuremad putukad ja roomajad, harva ka raiped.

Elupaik

Eelistab pesitseda avatud kultuurmaastikuga vahelduvates metsatukkades ja suuremate metsade servades, samuti talupuistutes, eriti kuusehekkides. Pesakohana võib kasutada ka pesakaste ning ehitisi ja nende varemeid.

Pesitsemine

Pesapaigaks valib enamasti mõne kõrgema männi, harvemini kuuse, lehtpuu või madalama jändriku männijässi. Pesa ta tavaliselt ise ei ehita, enamasti kasutab vareste mahajäetud pesi, ka puuõõnsusi. Aprilli lõpul muneb emaslind 3-5 määrdunudvalget tihedalt punapruunide ja kollakate laikudega kirjatud mustriga muna. Hauvad mõlemad vanemad. Pojad kooruvad juuni keskel ja lennuvõimestuvad juuni lõpus, juulis. Pesakond püsib koos peaaegu rände alguseni.

Ohustatus ja kaitse

Kuulub looduskaitsealuste liikide III kategooria nimekirja. Kultuur- ja avamaastikuliigina on tuuletallaja peamised ohutegurid seotud  põllumajandusega. Ühest küljest mõjutab liiki toitumiseks sobivate avamaastike kadumine pestitsiidide kasutamise või liiga intensiivse põllumajanduse tõttu. Teisalt kahandab toidubaasi arvukust ja kättesaadavust maaharimise puudumine ja sellega kaasnev võsastumine. Oma väiksuse tõttu on tuuletallajal palju vaenlasi teiste röövlindude seas.

Levik ja arvukus Läänemaal

Tuuletallaja on Läänemaa kultuurmaastikus hajusalt levinud, kuid siiski võrdlemisi tavaline pistrikuline. Pesitsevaid linde kohtab saagijahil põldudel ja Matsalu luhas. Väga tihti õnnestub neid vaadelda Rannajõe vaateplatvormilt. Läbirändavaid tuuletallajaid võib sügisel septembris sageli kohata Puise ninas.