Välja-loorkull. Foto: Roger Erikson
Tutvustus
lad. Circus cyaneus L. ingl. Hen Harrier
Rahvapäraseid nimesid: jänesekull
Staatus Eestis
Haudelind, läbirändaja, talvituja.
Välimus
Välja-loorkull on umbes ronga suurune saleda kehaga kulliline. Isaslinnu ja emaslinnu vahel on välimuses küllalt suured erinevused. Isaslind on emaslinnust veidi väiksem ning tema värvuses domineerib helehall. Kõhualune on keha üldisest toonist heledam, tiibade tipmised hoosuled tumedad. Silmade ümber on tumedatest sulgedest ring, mida otsevaates ühendab otsast tume nokk. Emaslind on isaslinnust suurem, tema selg on pruun, samuti tiivad. Emaslinnu keha alapool on põhivärvuselt hele, kontrastsete pruunide triipudega. Pea on tume, saba pruunivöödiline ja lennul hoiab ta seda lehvikjalt laiali. Välja-loorkulli päranipuala on puhasvalge. Linnu jalad on kuni jooksme lõpuni paljad ja on kollased, küüned mustad. Noorlinnud on emaslindude sarnased, kuid neil on seljaosal tumedam pruun värvus.
Suurus
Umbes ronga suurune, üldpikkus kuni 55 cm, tiiva pikkus isaslinnul 33-36, emaslinnul 37-40 cm. Kehakaal isaslinnul 290-390 grammi, emaslinnul 390-600 grammi.
Sarnased liigid
Soo-loorkull, stepi-loorkull, roo-loorkull.
Levik
Välja-loorkull on levinud põhjapoolkera metsa-, stepi- ja vahemerelises vööndis. Eestis lokaalse levikuga suuremate põõsassoode piirkonnas tavaline lind.
Arvukus
Eestis pesitseb 10-30 haudepaari. Talvine arvukus 5-50 isendit. Talvel esineb liiki sagedamini Lääne-Eestis ja saartel.
Esinemisaeg
Välja-loorkull saabub Eestisse märtsi lõpus või aprilli alguses ja lahkub augusti lõpul-septembri algul.
Toit
Välja-loorkulli saakobjektideks on pisiimetajad ja peamiselt maapinnal tegutsevad linnud, samuti nende pojad ja munad. Ründab ka kajakaid, kurvitsalisi.
Elupaik
Elupaigaks on tal võsad, põõsastike ja madalate metsaribadega läbistatud sood, jõeluhad jm märgalad. Enam on teda Emajõe jõgikonnas ja Narva jõe luhtadel, samuti Lääne-Eesti põõsassoodel.
Pesitsemine
Välja-loorkulli alati maas paiknev pesa võib asuda vägagi erinevates biotoopides, kuid on enamasti põõsastega hästi varjatud. Eestis on viimasel aastakümnel kõige tüüpilisem pesapaik 5-20 aasta vanune põõsastunud lageraielank, aga pesi leidub ka soode hõreda puiskasvuga servavööndis ja soisel rohumaal. Pesa välisosa koosneb oksaraagudest või kulust ja on seest vooderdatud pehmema kuluga. Mais muneb 3-6 valkjat muna. Pojad kooruvad alates juuni keskpaigast ning viibivad pesas ning selle ümbruses kuni lennuvõimestumiseni juuli keskpaigas.
Ohustatus ja kaitse
Kuulub looduskaitsealuste liikide III kategooria alla. Suurimad ohutegurid on toitumiseks sobivate avamaastike hävimine sööti jäämise, laiaulatusliku kuivenduse või intensiivse põllumajandusliku tegevuse tagajärjel. Maaspesitsejana omab palju vaenlasi kärplaste ja röövlindude seas. Samuti ohustavad teda tema toiduobjektide kaudu taimekaitsevahendid.
Levik ja arvukus Läänemaal
Välja-loorkull on Läänemaal väikesearvuline läbirändaja, üksikud isendid jäävad siia ka talveks. Läbirändel olevaid välja-loorkulle kohtab saagijahil põldudel ning luhaniitudel, aga mõnikord liuglevad ka roostike kohal.
Välja-loorkulle on hea vaadelda Rannajõe vaatetornist. Septembris ja oktoobris võib Puise ninas näha ka nende väikesearvulist läbirännet.